Vali ennast / Estonia pardal

M/S ESTONIA Stockholmi Frihamnen sadamas 1994

#estonia #valiennast

Kohe kohe on kell 5 hommikul. Enda kajutis enne tööle minekut

See päev oli ilus, kui astusin 1992 aasta suvel M/S Estonia pardale esimest korda äsja Rootsist naasnuna. Igatsus Rootsi ja rootsi keele järele oli suur ja paljast mõttest sellele , et ma nüüd sellel laeval seilama hakkan pani mu kõhu kõditama. Laev oli remondivärvidest veel lõhnav.

Mind juhatati kohe infoleti äärde ja juba hakkasid minul silme ees ketrama kaadrid sellest, kuidas järgneva aja tulevikus ma meremehena siinsamas toimetan reisijatega . Sügisest läkski lahti!

 

Esimemene Eesti meeskonnaga laev, mis sõidab Tallinna ja Stockholmi vahel alustas oma teed ja mina sellel pardal ikka 2 nädalat pardal ja 2 nädalat maal. Tõeline meremehe elu.

 

Mina eluaegse meremehe ja merenaise tütrena olin suht harjunud tormide ja tuultega, sest eluaeg elatud mere ääres, vaatega merele, isegi nime olin loonud omale vastava teemalise. “Karilaid” Mhh Huvitav küll.

1994 aasta kevadeks oli mul sõna otseses mõttes kahepaikse elust kopp ees.

Kallis Epp Heckmann, kellega ma kajutit jagasin pea 2 aastat 😀 Love you Epp. Foto tehtud M/S Estonia pardal meie kajutis
Kaidi Karilaid M/S Estonia laeva infos- minu töökoht, nii ööl kui päeval kahe nädala kaupa 1992-1994

Hakkasin otsima väljundeid, mis veel võiks võimalik olla.

Kuna sel ajal oli minu peamiseks kõige olulisemaks vaatepunktiks pere loomine, siis vastavalt sellele ma ka atra seadsin. Otsustasin- nüüd ma soovin saada lapse. Nohh, nagu õige Ikka on. Kui mees olemas ja vanus ka juba 24, siis võiks ju… ja teised kaa muudkui küsisid, et milla siis…

Ullallaa, nagu küsisin, kohe jaanipäva paiku 1994 jäingi lapseootele. Kui palju oli neid kordi, kui laeva minnes Tallinnast oli süda nii paha, et sure või maha …Tol õhtul samuti. Minu vahetus kogunes tol õhtul tööpostile 27. sept. 1994 . 25 aastat tagasi….

..JA MINA OTSUSTASIN MITTE MINNA, kuna keha röökis ,kisas ,karjus mu peale. Ise veel mõtlesin, ohh jeebus, alles eelmisel vahetusel olid 25 m/s torm, kus laev küljelt küljele käis, et ma öösel Infoletis sain olla vaid pikali maas, püstiseismisest ei tulnud midagi välja.

Aknast vaadates olid lained 5- korruselise maja kõrgused. Vahepeal oli vaid taevas ja vahepeal oli vaid vesi.

Üldse ei saanud sotti, kus ma lendan.

Otsustasin, vahet pole, kui lahti lasevad, et tööle ei läinud, las siis nii olla. Ma ei jaksa. Tuleb mis tuleb.

HOMMIKUL KL 06.00 28.sept.1994 . Magan ja telefon heliseb. Selline moodne klapiga telefon, nuppudega- meil oli moodne pere  Ise mõtlen , kes see hulluks läinud , et nii vara kellab. Ema karjus telefonis: “Estonia UPPUS KAIDI” pane telekas käima president Lennart peab kõnet ..ise mõtlen, mis jama sa ajad, see laev ei lähe põhja never.

PANIN TELEKA KÄIMA- Laev oli uppunud! Kogu mu meeskonnaga, sõpradega…. Vaatasin aknast (elasime tookord Stroomi rannas vaatega merele) megalained, vihane tuul, hall. Esimesed küsimused – see ei saa olla. Kõht hakkas liikuma esimest korda. Külm higi ja kõik muu. Hääl kadus, kurbus, paanika…..

 

Minu poeg Ander Oliver, kes nüüdseks juba 25 varsti.
Ander Oliver
Ander Oliver i Love you! Aitähh, et olemas oled!

1995. 25.märts sünnitasin poja . Tema , kes “trampis jalgu vastu maad”tol õhtul ja keelas mul , nõudis, et ma VALIKSIN ENNAST, kuula ennast, vali ennast, vali seda, mis kergem, vali oma elu,….. on varsti 25 aastane noor vägev mees!

JA MA USALDASIN ennast ja oma keha, isegi, kui mind oleks töölt vallandatud.

Aitähh Universum, Teadmine, usaldus, Maa, Keha, kõik see, mis ma olen. Ma olen nii tänulik endale, et ei anna järgi oma tõele ja lasen minnaasjadele, mis “PEAB” – a la Peab tööle minema. Mitte midagi ei pea, vaid kõik on valik.

Ja kui ma valin – siis mind hoitakse, ma olen hoitud.

 

 

Mida kiiremini ma valin, seda rohkem imesid juhtub. Selle teadvustamiseni olen ma alles hiljuti jõunud. Vaatan inimesi, kes püüavad meeleheitlikult kinni hoida ja korras hoida, midagi, mida nad on otsustanud, et peab ja on õige ise sealjuures surres. Nii palju kannatust, enesehävitust, kinni hoidmist, draamat, haigusi, hirmu, ilmajäämisetunnet. See on olnud mulle alati megasuur väljakutse, sellega toime tulla, aru saamata, miks inimesed te valite kannatada.

 

SA EI PEA KANNATAMA!

See kõik tuleneb sellest, ET SA HOIAD KINNI!

Lase kõigel minna ja sa oled hoitud! Universum tahab sind hoida, kui sa lased! Kõik on vastupidine sellele kui paistab ja miskit pole vastupidist sellele, kui paistab.Ma armastan sind ka siis, kui sa valid ennast hävitada ja vaikselt surra. Mis iganes sinu jaoks toimib.

Lihtsalt tea- ET ALATI ON VEEL MIDAGI VÕIMALIK ja sa saad kõik mida tahad, kui sa oled valmis kõik kaotama .

Mad love♥️
Kaidi Karilaid

Social media & sharing icons powered by UltimatelySocial
X