SUL ON VALIK- VÕIDELDA VÕI ALISTUDA.
Alistudes pead sa lubama olla. Lubama kõigel kaduda.
Kõikidel kaitsetel kukkuda igavikku.
See on kui kaljuserval seismine – see tunne. Kui silmad suled ja sa lased lahti. Lased kõigest lahti, kõigel mis on, kogu tähtsuste koormal…ja siis sa astud ja sa ei tea, mis järgneb- JA SA OLED KANTUD, HOITUD.
Sa valid- kas astuda või mitte.
Kas jätkata võtlust Universumiga ja Iseendaga või siis alistuda ja astuda koos kõigega??? ….. ja kui silmad avad on juba järgmine täiesti uus vastsündinud hetk ja sa elad.
Uus hetk, kus sa näed, et sa ei kukkunudki kaljult surnuks.
Sa oled olemas!
Ainus, mis surma sai oli see tähtsus, klammerdumine ja see eelmine hetk, millest kinni hoidsid ja mille tähtsaks olid teinud definitsioonide, emotsioonide ja määratlustega…..ja end of the day…kelle kupatusest sa teadlik siis olid?
Kas mitte kogu maailma? ….ja sellest sa kinni hoidsidki??? …. hüpates iseendasse piiritu võimaluste hetke…ja edasi ja edasi ja edasi
Mad love 
Kaidi
