Ma võtan selle hetke ja venitan tuhandeks, sest ma ju võin. Mul ja mu teadvusel on see võime, sest ma olen ju vägi. Mina olen oma elu looja. Mina vastutan selle eest, kuidas mu elu kulgeb, mida kogen ja mida loon.
Mille pärast võiks ma omale hetke olemasolu teadvustada?
Selleks, et mul tekkiks valik. Valik on vägi. Kui ma valin seda teadvustada, siis vägi suureneb . Loomisvõimekus suureneb. Tervendamise võime suureneb ja kõik avardub.
Selles ühes viivus elab kogu olemine hetk hetke kaupa, kus iga järgnev hetk on uus igavik, uus algus, uus võimalus lõputus hetkede voos. See pole punktist A punkti B elamine, see pole sirgjooneline vaid piiritu võimalikkuste ilutulestiku plahvatus igasse suunda jätkuvalt.
Meil inimestel on kõikidel kogu olemine selle ilutulestiku saatel selles kehastuses igal hetkel (loe igavikuliselt) saadaval. Kas me valime seda vastu võtta? Eeeeee.
Aga miks mitte vastu võtta?
“Me ei saa vastu võtta sellepärast, et siis me ju eristume massist. Meid mõistetakse hukka”… jutustab keegi su peas.
Miks mitte eristuda massist? Miks mitte olla ime kõikide teiste keskel?
Aaaaa, kas sa seepärast ei soovi eristuda, et kõikide pilgud pöörduvad ilutulestikule, Sinule ja nende südamed avanevad ja see ilutulestik võib igavikuliselt kesta, kus Sina olid selle algataja???? Oioioioiiiiii sa oled siis ju väga paha. …… LOL J
Kas tõesti seepärast sa ei valigi kohaolu ja haavatavust? How stupid is this?
Siin reaaluses me elame ca 90 aastani koos oma kehadega. Paljud meist terve elu oma keha arvustades ja ennast kehast eraldades. Mitu hetke see 90 a. tegelikult on?
Mitu hetke ma neist 90.-st aastast tõeliselt kohal olen iseendana? Haavatavana? Peitmata midagi iseendast? Vbl kuni mingi 3-4 aastani ehk ja siis mingil hetkel, kui sa alla annad nurka surutuna ennast tunned ja enam ei jaksa, siis miskit tuleb kohale tagasi.
Kui palju hetki möödub niisama nina nokkides, ennast arvustades või siis ennast peites keskpärasuse normide sisse või siis õigustades ja võideldes, et näidata oma väärtust, kohandumas samal ajal pidevalt välise hinnagu järgi.
Miks me seda teeme, et hetkes olemist ja kohalolus olla ei vali?
Sest me oleme harjunud tegema nii nagu kõik teised. Nagu enamus. Enamus määratleb. Me otsime siin maailmas ühist nimetajat, millega kõik saavad jaguda. See on piiratud elu, kus aeg määrab sinu elu.
Ütle mulle, kuidas sa saad olla kohalolemises, kui sa elad nii, nagu kõik, ainult ühise nimetaja põhiselt, ühiskondlikult heakskiidetiud põhimõtete järgi? Kuidas sa saad elada kohalolus, kui elad mõtete ja tunnetega minevikus või siis hirmuga käevangus tuleviku ees???
Keskpärases maailmas pole tavaks olla haavatav, vaid olla kaitses, kus südamlikkus on peidus ja hing on näljas, mis paneb meid süüdistama teisi ja iseennast oma õnnelik olemise skaala madalate näitude pärast.
Miks me seda teeme? Sest keegi kunagi pole meie esivanematest osanud olla haavatav ega ka nemad pole õppinud oma vanematelt seda, sest kogu elu kulges saatjaks hirm ja kastoitlaualelastelesaab tähe all. Nad tegid parimaid valikuid saadaoleva teadlikkuse juures sel ajal? Mis pointi on nüüd enam seda energiat kanda 2019 lävepakul?
Mis siis, kui ma ütlen nüüd sedasi: Mis siis, kui haavatavus pole kole ja inetu ja valus? Mis siis, kui see on väljamõeldis.
Mis siis kui haavatav olla on ilus ja see avab sinu enda südame ja teisi südameid. See võib panna nutma tänulikkusest ja pillima ilust, heldima hingetõmbest ja ohkama rõõmust selle hetke üle, mis just praegu on? Isegi vaatamata sellele, et sa tahad oma mineviku draamad ja valud otsekohe esiplaanile tõsta? Mis siis, kui see hetk haavatav olla on praegu, nüüd, kus sa saad selle valikuga muuta olematuks kogu mineviku valu ?
Mis oleks siis, kui sa seekord valid seda? Valid olla siin hetkes praegu ja praegu ja nüüd ja nüüd ja nüüd….. ja oled ja ilmud maailma täiesti alasti sellena, kes sa oled? No matter what?
KUIDAS SIIS?
Kuidas siis olla haavatav- ilma kaitseteta, kus kõik saab muutuda, teistsugune tulevik saab ilmuda?
1) Küsid kõigepealt endalt, kas ma valin lahti lasta kogu mineviku valu? Kui jahh siis…..loe edasi. Kui ei siis, võid lugemise siinkohal katekastada.
2) Kuidas lahti lasta? Ütled endale: Loobun kõigest, mille olen oma elus ja minevikus tähtsaks teinud ja millest kinni hoian. Lasen kõik kaitsed alla.
3) Ütled endale: “Huvitav vaatepunkt, et mul on selline vaatepunkt, et mu minevik on senini mu elu määranud ja ma selle nii tähtsaks teinud olen, millega pole ma lubanud endal olla haavatav. Väga huvitav vaatepunkt mul.
4) Olen piiritult tänulik endale kõikide nende valikute eest minevikus ja kõikide heade, ilusate, koledate ja inetute asjade eest oma elus.
5) Mis kingitus mu elu mulle tegelikult on?
6) Milline kingitus kõik ümbritsev mulle on, mu lapsed, vanemad, sõbrad jne?
7) Mida ma saan nüüd valida ja olla, et elada selles kohaolus, hetkes ja vastu võtta, tajuda ja teada kõiki neid kingitusi? Nüüd ja igavesti? Hetk hetke kaupa?
8)Milline kingitus ma olen ja olla saan?
HAAVATAVUS PEREKONNAS.
Te kõik olete kellegi lapsed. Paljudel teist on endal lapsed. Paljudel veel lapsi pole ja see polegi oluline, et nad olema peavad.
Mis siis kui lapsed on kingitus? Mis siis, kui lapsed on meie külalised? Kas sa austad oma külalisi ? Kuidas me oma külalisi kohtleme oma kodus? Kuidas sa iseennast kohtled oma kodus, kui sul külalised on?? Kui kohalolus hetkes sa oled ja elad emana, isana, lapsena? Kas tähistad oma elu koos nendega või lohistad kohustuslikku rolli päevast päeva? Mis siis, kui siin saab kogu aeg lõbutseda ja tähistada kohaolus, haavatavana ja hetk hetke kaupa ???….. teine teema teiseks korraks.
Otsustasin täna, et ütlen rõõmuga ja tänulikkusega ja häälega ISE igal võimalikul hetkel oma lastele. Sa võid sedasama teha, kui see sind inspireerib. Olgu lapsed siis vastsündinud või täiskasvanud või juba kuldses keskeas.
“Aitähh, et oled olemas ja mind omale emaks/isaks valisid. Sa oled imelisus, sa oled vägevus ja sinu jaoks on kõik võimalik. Sa oled hoitud. Olen piiritult tänulik”
Meie vanemad on meie siia ilma ilmumise lähtekohad, uksed ja avad. Läbi kelle me siin nüüd oleme. Me ei ole neile võlgu ega nemad pole meile võlgu, me pole millekski kohustatud nende suhtes ega nemad pole millekski kohustatud meie suhtes.
Sinu elu ei sõltu sinu vanematest, ega nende ootustest ja projektsioonidest sulle. Sinu elu sõltub Sinust, kuidas sa oma elu valid elada hetk hetke kaupa.
Kui austav saad sa sealjuures olla oma vanematega jäädes iseendaks luues enda elu hetk hetke kaupa?
Kui piiritult tänulik saad sina olla ja seda ka väljendada oma vanematele, et see panus, mis nad su elule on olnud, on hindamatu?
Kas sa ütleksid seda neile nüüd? Isegi, kui su vanemad on kehast lahkunud?
Kallid, eraldunud maailm lõppeb ja eraldusteta maailm algab, kus hetk on vägi.
Milline igavik ja piiritute võimaluste väravad avanevad, kui võtame maha raudrüü, kaitserüü, mida oleme kandnud kaua ja mille vapper kandja oleme oma parimast kavatsusest olnud, sest muid valikuid polnud saadaval.
Millised imed saavad ilmuda nüüd kohalolust, kus haavatavasuses hetkest saab igavik, mille meie saame oma valikutega sisustada, mis ühendab kõik südamed ja kogu Universumi piirituks vabaduseks ja väeks ?
Armastusega
Kaidi
